Welcome to Ibiza!

ibiza@spain24.ee
Vaata lähemalt

Spain24.ee Gran Canarial

Olete oodatud!
Vaata lähemalt

Welcome to Ibiza!

ibiza@spain24.ee
Vaata lähemalt

Barcelona - Vahemere pärl

Elamuste linn
Vaata lähemalt

Welcome to Ushuaia!

ibiza@spain24.ee
Vaata lähemalt

Vahemere paradiis

DENIA
Vaata lähemalt

Meil paistab alati päike

spain24.ee
Vaata lähemalt

Mine ja ärata oma õnn üles! (Pärsia vanasõna) El Gordo, Hispaania jõululoterii.

Tekst: Ave Riisberg.

Olles jutu käigus naabrimehele maininud, et plaan on lennata mõneks päevaks Madriidi, katkestas ta mu lause poolelt sõnalt küsimusega, et kas talle “El Gordo” saaksin osta?

Jah, jälle on käes see hetk aastast, mil järjekorrad loteriipileteid müüvate putkade ees on kilomeetripikkused ja vältavad kuni 10 tundi ning kõik õnnelikud piletiomanikud loevad päevi 22. detsembrini. Päevani, mil terve Hispaania on naelutatud telerite või raadiote ette, et hinge kinni pidades ja pöidlaid kõvasti pihku pigistades Fortuna soosingule loota. Sellest päevast alates arvestatakse Hispaanias ka Jõulude ameltikku algust.

Pildid / - Doña_Manolita 

Foto: Wikipedia

“El Gordo” ehk Jõululoterii loosimine on vaieldamatult üks kõige oodatumaid sündmuseid aastast.  Loosimiseks hakatakse valmistuma juba juulis, mil müügile paisatakse esimesed piletid. Tegemist on suhteliselt vana traditsiooniga, kuigi mitte alati ei ole seda seostatud jõuludega. Cortes de Cadiz- riigi seadusandlik võim - seadustas mängu riigi sissetulekute suurendamiseks 1812.aastal  ning esimene loosimine viidi läbi 4. märtsil samal aastal. Alates 1812ndast aastast ei ole seda kordagi tühistatud. Loteriid on Hispaanias eksisteerinud juba 1763ndast aastast, mil kuningas Carlos III hakkas neist saadavat tulu muude ettevõtmiste kõrval kasutama Hispaania osaluse finantseerimiseks Napoleoni sõjas. Samuti oli Carlos III see, kelle nõudmisel tõmbasid võidunumbrid orbudest poisslapsed. Tänapaeval tõmbavad numbreid ja kannavad neid Gregoriaani kirikulaulu stiilis ette San Ildefonso kooli õpilased (vanasti oli see orbudekool poistele). Kogu loosimine vältab umbes 3,5 tundi. Peale seda, kui 2002.a. võeti käibele euro, on loosimine keskmiselt 10 min.võrra lühem, sest on suur vahe, kas laulda sada viiskümmend tuhat peseetat või tuhat eurot.

Olles Madriidi jõudnud ning maininud sõbrannale, et see on üks “asi”, mida ma kindlasti pean tegema - ehk siis osta pilet, ja küsides, kus on lähim putka, sain vastuseks, et ainus koht on La Plaza del Sol ehk siis Päikeseväljak. Ise mõtlesin, et küll on kummaline, et vaid ühes kohas müüakse, kuid kui nii öeldi, ju siis nii on. Hiljem, üritades teemasse selgust tuua, selgus, et kõikjal müüakse - nagu igalpool mujalgi, kuid kui juba kord oled Madriidis, siis ainus koht, kust võib ja peab ostma, on Doña Manolita putkast. Muidugi! Terve Hispaania kõige tuntum ja ka ehk kõige enam preemiaid jaganud kuulus ning õnne toov Doña Manolita, keda ennast enam elavate hulgas ei ole, kuid kes kunagi noore neiuna avas Madriidis koos oma kolme õega loteriipiletite müügi kohakese. Aastanumbriks kirjutati  siis 1904. Tänu Manuela (hellitlevalt kutsuti teda Manolitaks) silmipimestavale ilule ja vastupandamatule šarmile meelitas kohake rohkelt õnneostjaid, eriti just üliõpilasi, kuna ülikool ei asunud kaugel. Et kliente oli ohtralt ja Manolitast sai hetke üks populaarsemaid nägusid linnas, oli ka Fortuna armuline ning Manolita jagas preemiaid rohkem kui ükski teine samalaadne äri linnas. See on muidugi puhas matemaatika - suurem läbimüük - suurem tõenäosus, et õnn naeratab. Doña Manolita putkakene on paljude jaoks linna sümboliks ning mitmed kirjanikud ja lauljadki on sellele pühendanud lugusid ja peatükke oma teostes. Teiste hulgas armastatud Joaquin Sabina.

Pildid / - jarjekord Madriidis

Piletijärjekord. Foto: J. AYMĮ

Lennuni on veel mõned tunnid ning aeg minna piletit ostma. Ma ju olin näinud küll neid järjekordi ja lehest lugenud samuti, kuid selleks hetkeks oli see mul kõik meelest läinud. Kohale jõudes tekkis kerge paanika, et pilet jääb ostmata, sest järjekorral ei paistnud lõppu olevat. Seal, kus tundus olevat saba ots, oli vaid väike vahekoridor, et mitte häirida ühe teise kaupluse külastajaid ning järjekord lohises aga edasi. Plaan oli, et tund aega seisame ja siis hindame olukorda ja võimalusi, et kui suur on tõenäosus pilet saada ja sealjuures mitte lennukist maha jääda. Enda ümber rahvast silmitsedes sain aru, et selle osa peale olin ma tõesti ainuke, kes n.ö. matsu ei jaga. Osal olid kaasas võileivad, teistel raamat või ajakiri ning kolmandad tapsid aega nutitelefone näppides. Tundus suhteliselt lootusetu, kuid naabrimehele pettumust valmistada ka ei tahtnud. Tegelikult oli teele Doña Manolitani jäänud hulgim müügikohti, kelle väikese lauakese juures ei olnud mingit trügimist ega ootamist ja järjekorra kõrvalgi üritas üks daam kõrvulukustavalt kileda häälega karjudes “Paksu” müüa ( El Gordo tähendab tõlkes “Paks”).

 Miks siis peab just sealt ostma, kus järjekord kõige pikem? Sest KÕIK OSTAVAD siit! Isegi välismaalt tulnud peatuvad oma unistusi täis kohvritega just siin, et sellest aasta tähtsündmusest piletiostu näol osa saada. Silmitsedes müügikoha aknaklaase, märkan möödunud aastate jooksul jagatud preemiate numbreid. Neid ei ole sugugi vähe. Kui matemaatiliselt on täpselt sama suur võiduvõimalus ostes pilet Gran Canarialt või Madridist, siis siin ei loegi enam loogika. Kedagi ei huvita matemaatika ning valemid. Loeb statistika. Madridis on alati olnud miljonitesadu suurem kui mujal. Ühe sõbranna kommentaar, olnud järjekorra pilti näinud, oli: “Jabur”, ja ta ei ole ainus. Nii arvavad kõik need, kes ei osta Doña Manolita juurest ja paljud ei osale üldse loosimisel. Ent unistamine ei tee haiget. Teine kulutab sama raha kõrtsis istudes või uuele bestsellerile. Tegemist on samamoodi meeldiva ja lõbusa meelelahutusega. Lisaks teadmine, et oled selle pileti ostnud just sellest “õigest” kohast, teeb ostjast justkui omamoodi klubiliikme. Kõigi meie motiivid on erinevad - mõni on ehk kaotanud töö, kuid arved vajavad maksmist, teisel on ehk soov sobimatust ja alamakstud ametikohast lahti öelda…  Võimalus kulutada vähe, aga võita palju, on nii vastupandamatult ahvatlev, et statistika kohaselt osaleb selles maailma kõige suuremas loosimises miljoneid inimesi ning sel aastal jagatakse piletiostnute vahel 2 520 000 000 eurot. Kahjuks on see ka esimene aasta, mil võidust 21% riigile tuleb loovutada.

Sel aastal kulutavad hispaanlased jõululoteriile oluliselt vähem kui seda tehti enne suurt ja koledat kriisi. Kunagise 135 euro asemel vaid 65. Sellegi juures kritiseerivad paljud, et väga suur hulk madala sissetulekuga inimesi kulutab u.2% kogu sissetulekust loteriile ja muudele hasartmängudele.

Kõikidel on rääkida erinevaid lugusid kellestki tuttavast, kes on võitnud. Näiteks 1930ndatel, Suure depressiooni ajal, läks kõrgeim preemia - 30 miljonit peseetat (tänapäeval u.3 miljonit dollarit) ühele garaazhiomanikule ning mehhaanikutele, kes igaüks olid välja käinud 22 senti. Või siis näiteks hilisema diktaatori Franco vend Ramon Franco, kes võitis 100 000 dollarit. Muidugi on ka kurikaelad üritanud oma osa sellest priskest pirukast saada. Nii on paljud inimesed paari aasta eest saanud teatiseid, kus neid informeeritakse võidust, kuid selleks, et seda kätte saada, peavad nad seda saladuses hoidma ja enne võidu lunastamist tasuma erinevad maksud ja muud tasud. Pettus oli kohati nii laiahaardeliseks muutunud, et erinevate riikide ( a´ la Inglismaa, Lõuna-Korea jne) valitsused pidasid vajalikuks oma kodanikke selle eest hoiatada.

Ent - tagasi piletiostu juurde. Meil läks fantastiliselt hästi. Järjekord liikus kiirelt ja vähem kui tunni möödudes olimegi akna juures. Aga mis nüüd?! Mida ma küsin ja kuidas? Teadsin vaid seda, et naabrimehele on vaja osta 1/10 piletist, sest täispilet maksab 200 eurot, kuid 1/10 vaid 20 eurot. Ja no muidugi, teine pilet ja sama number mulle endalegi. Sest seda ei oleks ju võimalik üle elada, et minu ostetud pilet võidab, kuid võidu võtavad teised. Sõprade kommentaarid olid küll, et võiduvõimalus on oluliselt väiksem, kui saada välgust tabatud ( viimase puhul on võimalus 1:3 milj) oma sünnipäeval ent keegi peab ju võitma ja miks siis mitte mina?! Oleme ju kõik ka natukene ebausklikud, eriti siis, kui see meile meelde kipub tulema  või kasulik näib, ning selleks, et võita, on omaltpoolt kõik maksimaalselt tehtud - isegi pealinna lennatud ja ost kõige õigemast putkast sooritatud. Kohavaliku erilisust tõestas veel ostujärgne külastus kommertskeskuse baari, kus selle tähistamiseks ka veinid teha tuli ning pileteid näpuvahel veeretades ja võiduunistuses mõnuledes katkestasid ettekandjad mõttelõnga küsimusega, et kas piletid on ostetud Doña Manolita juurest? Saades jaatava vastuse, olid tapased (suupisted) ja lisavein maja poolt tasuta. Isegi kui “Gordot” ei tule, siis nii emotsiooni ja kogemuse kui ka tegelikult raha osas olen ma juba võitnud J

Üks väike “aga” siiski, sest alati peab üks “AGA” olema. Nimelt - piletit ostes pakkus müüja sellist, kus oli kahte numbrit topelt, ja see tundus paha pilet olevat. Võtsin teise numbriga. Meeles oli, et number ei tohiks lõppeda 1- ga, sest sellise lõpunumbriga piletid on võitnud vaid kaheksal korral. Nüüd ütlevad kõik kogenud mängurid, et oleks pidanud siiski selle pileti ka võtma. Asja teine paha pool on, et kahjuks jäi ka ärapõlatud pileti number mulle meelde..

Pildid / - Spain24

 

 

 

16.12.2013