Barcelona - Vahemere pärl

Elamuste linn
Vaata lähemalt

Spain24.ee Gran Canarial

Olete oodatud!
Vaata lähemalt

Vahemere paradiis

DENIA
Vaata lähemalt

Welcome to Ibiza!

ibiza@spain24.ee
Vaata lähemalt

Meil paistab alati päike

spain24.ee
Vaata lähemalt

Welcome to Ibiza!

ibiza@spain24.ee
Vaata lähemalt

Welcome to Ushuaia!

ibiza@spain24.ee
Vaata lähemalt

“Sardiin, üksainus sardiin, ongi terve meri” (1)

Nii kirjutas Hispaania kirjanik ja ajakirjanik Julio Camba oma raamatus “La Casa de Lúcolo” aastal 1929. Raamatu peategelane ütleb: “Oleksin võimeline ühel päeval põgenema koos kogu minu hoolde usaldatud rahahunnikuga, põgenema randa ja sööma end sardiinidest lõhki! Üks sardiin, üksainuke, ongi terve meri”.

Pildid / - Foto sardiinijutu juurde

See ütlus meenus mulle seoses möödunud nädalavahetusel Gran Canarial Arinagas toimunud sardiinipeoga. Hispaanlase jaoks tähendab suvi randa ja grillitud sardiine. Arinaga pidustustel grilliti umbes 1200 kg sardiine, kuid see on väike kogus võrreldes igal aastal 1. augustil Asturias Condás-i külas korraldatava sardiinifestivaliga, kus süüakse ära tuhandeid kilosid seda armastatud sinist kalakest. Arinagas on seda pidu peetud juba 19 aastat ning algul pakuti kala täiesti tasuta, kuid kriis ei võimalda seda luksust enam kuigi paljudele. On jäänud vaid üksikud, kelle rahakott seda lubab. Muidugi ei ole kala ainus põhjus kohaletulekuks. Hea seltskond, varajaste hommikutundideni meelt lahutav muusika ning käest kätte liikuvad napsupudelid meelitavad kohale igas vanuses pidulisi. Selle üritusega tahetakse avaldada austust kõikidele rannakaluritele ning nende naistele, ning et noorem põlvkond ei unustaks vanu traditsioone ja ühtlasi ei hakkaks arvama, et kala saab supermarketist. Vanasti oli komme, et kui kalurid jõudsid saagiga randa, siis anti merikarpi puhudes sellest teada kogu külarahvale ja nii said kõik soovijad värsket kaupa ostma tõtata.

Costa del Solis puhkajatele olen muidugi alati soovitanud sardiine süüa ja tagasiside on olnud väga erinev. Alustades sellest, et ah, eks ta üks räim ole, või siis, et oh õudust, meile toodi puhastama sardiinid. On neidki, kes ütlevad, et Portugalis olid ikka palju suuremad. Olgu siis lisatud, et selle kala puhul ei ole suurus tõesti oluline, pigem vastupidi. Väiksemad on igatahes paremad. Ent maitse üle me ei hakka vaidlema... Parim koht sardiine süüa on muidugi chiringuitod. Need on ranna-äärsed lahtise köögiga kalarestoranid, mis on üks peamistest põhjustest paljudele hispaanlastele muudest piirkundadest siia  (Costa del Soli) tulemiseks. See, et võid jalad mõnusalt liiva sisse suruda, jahutavat õllekest  limpsida ja sinna juurde iseenesest mõistetavalt kuuluvate sardiinidega maiustada ning samaaegselt rannaliivas mürgeldavaid lapsi valvata, on hindamat!  Chiringuitod on avatud peamiselt suviti ja kõige populaarsem päev on muidugi pühapäev, mil mõningate restoranide uste taha tekivad suisa järjekorrad. Närvilised kelnerid jooksevad kärkides ja torisedes, higipullid otsa ees, laudade ja köögi vahet. Mõni ei pea seda klienditeeninduse supernäidiseks, kuid täpselt nii see on ja on alati olnud. Muide, kui mõningates kohtades ei ole kelneriamet hinnatud, siis siin on vastupidi. Tihti minnakse just “oma” kelneri pärast, kes teab täpselt, mida klient tahab, kuidas ta seda tahab ja küsib juurde, et kuidas ka muidu läheb? Eks me kõik ole piisavalt suure egoga ja oskame sedasorti tähepanu vääriliselt hinnata. Hetkel on Malaga provintsi rand praktiliselt viimane, kus on seda vana ja armastatud sardiinide grillimise traditsiooni lubatud jätkata. EL  väitvat, et see on tervisele äärmiselt ohtlik…

Sardiin ei ole mitte alati hinnas olnud. Põhjuseks ehk liiga madal hind või siis küpsetamisel tekkiv tugev lõhn. Ka ei ole alati oldud sama meelt kala toiteväärtuse osas. Mõnda aega tagasi oldi veendumusel, et sardiini rasv on väga kahjulik ja omega-3st ei teadnud keegi midagi. Mõned nädalad tagasi vaatasin Canal Cocina pealt ühe koka programmi just sardiinidest. Meelde jäi tema kahetsus, et isa suri, ilma et ta oleks saanud sardiinidest isu täis süüa. Naine polevat lubanud - et liiga rasvased olevat..

Hispaanias öeldakse, et sardiine süüakse nendel kuudel, mille nimes ei ole R tähte, ehk siis maist augustini. Põhjus lihtne - sel ajal ujuvad nad soojemates vetes ja toituvad planktonist ning on selle tõttu head ja rasvased. On üks tore ütlus: ”Por San Juan la sardina moja el pan”. Sellega siis tahetakse öelda, et Jaanipäeval ei ole peale sardiini vaja midagi enamat saia peale panna, vihjates siis kala rasvasusele ja mahlasusele.

 Kui ma õigesti mäletan, siis minu esimene sardiinikogemus oli aastate eest Costa del Soli rannikul ühes chiringuitos. Armas kolleeg Ulvi oli juba veidi aega kohal olnud ja loomulikult jõudnud end paljude asjadega kurssi viia. Esimene asi, mis Ulvi ütles, oli see, et kohe on vaja minna sardiine sööma ja sangriat jooma. Eks ma ka algul üritasin noaotsaga neid püüdlikult opereerida ja tollest korrast ma erilist maitseelamust ei suudagi meenutada. Pigem seda, et kohutavalt tüütu oli neid puhastada. Sellest on palju aega möödunud ja enam ei tuleks pähegi, et sardiinide söömisel peaks nuga ja kahvlit kasutama. On isegi selliseid söögikohti, kus kelnerite suhtumine muutub hoobilt meeldivamaks, kui näevad, et välismaalane sarnaselt kohalikule sööb sardiine kätega. Nii mõnigi on kommenteerinud, et see on ebahügieeniline, kuid see väide ei ole kehtiv, sest kõikjal on olemas kätepesemisvõimalus. Nagu ka hindudel on kombeks öelda, et kätega söömine on hügieeniline, kui käed on puhtad ja maniküür viisakas. Liiga pikkade küünte omanikud peavad sellest naudingust küll kahjuks loobuma. Pole kohanud hispaanlast, kes ei oleks nõus väitega, et kätega süües maitseb lihtsalt nii palju paremini.

Sardiinide valmistamise variante on loendamatul hulgal. Siiani on see olnud nagu rohkem mereäärsete chiringuitode ja cofradiade (niimoodi kutsutakse Kanaaridel varsket kala pakkuvaid lihtsaid söögikohti) pärusmaa, kuid miski pole igavene. Tuntud ja hinnatud kokad on ka hakanud järjest enam sardiine oma menüüdesse lisama. Kohati on nimed nii udupeened, et ei oskagi arvata, mida see tegelikult võiks tähendada. Näiteks: sardiini tartar tomatijäätise ja mereveevahuga! Või siis grillitult, praetud munakollasega ja lisandiks salat, mis on tehtud.... Siinkohal tahaks patustada ja kasutada hispaania keelest tõlgitud nimetust “trompeta de los muertos” ehk siis surnutrompet. Kõlab salapäraselt, isegi mõrvarlikult, ja üldsegi mitte söödavalt.  Ent üks kena tark inimene teadis öelda, et  eesti keeles on see tuntud kui must torbikseen. Salapära kadus hoobilt!

Mida ei saaks ka üldse mainimata jätta, on sardiinide tähtsus konservide näol. Nii mõnigi ütleb, et mis oleks küll saanud tervest põlvkonnast hispaanlastest, kui ei oleks olnud sardiinikonserve?! Väidetakse, et mida kauem sinine kala oliivõlis seisab, seda hõrguma maitsega ta on.

Vyvyan Holland (Oscar Wilde´i poeg), keda tunti kui ekstsentrilist gurmaani, armastas sardiine, mis olid laagerdunud vähemalt kümme aastat. Neid pidi talle serveerima portselantaldrikul ning antud pidusöögi juurest ei saanud puududa ka väga hea aastakäigu šampanja.

Prantslased on samuti suured sardiiniarmastajad. Ehk on see juba natukene vindi ülekeeramine, võ ka mitte, kuid tootjad nagu Connétable lisavad konservile kogu informatsiooni selle kohta, millal on kala püütud, millist püügimeetodit on kasutatud ning kuidas on kaluri nimi.

Lõpetuseks kellegi ilus mõte: sardiin näib paluvat saada söödud mere läheduses. Ja nii ta on - mitte kusagil ei maitse ta paremini kui nendes lihtsates rannarestoranides chiringuitodes.

Tekst: Ave Riisberg, ave@spain24.ee Fotod:  Wikipedia ja La Provincia

04.09.2013